Juura

(1) Keskkonnakaitse valdkonnas kehtestatud haldusakti või sooritatud toimingu vaidlustamisel valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni poolt eeldatakse, et nimetatud keskkonnaorganisatsioonil on põhjendatud huvi või et tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud keskkonnaorganisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga.

(2) Valitsusväline keskkonnaorganisatsioon käesoleva seadustiku tähenduses on:

1) mittetulundusühing ja sihtasutus, kelle põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning kes oma tegevusega edendab keskkonnakaitset;

2) juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus, kes liikmete kirjaliku kokkuleppe alusel edendab keskkonnakaitset ja esindab olulise osa kohalike elanike seisukohti.

(3) Keskkonnakaitse edendamiseks lõike 2 tähenduses loetakse ka keskkonnaelementide kaitset inimese tervise ja heaolu eesmärgil, samuti looduse ja loodusliku kultuuripärandi uurimist ja tutvustamist.

(4) Keskkonnakaitse edendamise hindamisel tuleb arvesse võtta ühenduse võimekust oma põhikirjaliste eesmärkide elluviimiseks, arvestades ühenduse senist tegevust, selle puudumisel aga organisatsioonilist ülesehitust, liikmete arvu ja liikmeks saamise põhikirjalisi eeldusi.

Kirjandus: P. Sarv, M. Oras, Kaebeõigus ja kohtuliku kontrolli ulatus keskkonnaasjades. Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas 3-3-1-87-11, Juridica 2012, nr 5, lk 394–401; K. Relve, Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 3 – kas alus piiramatuks actio popularis’eks?, Juridica 2009, nr 1, lk 19–27; K. Relve, Isikute ühendused keskkonnahuvi esindajana: kas iga ühenduse õigus või valitute privileeg?, Juridica 2007, nr 10, lk 727–736; K. Vaarmari, Keskkonnaalane subjektiivne õigus Eesti kohtupraktikas, Juridica 2007, nr 7, lk 450–463.