Juura

(1) Menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda.

(2) Menetlusosaliste kokkuleppega ei saa halduskohtumenetluses jagada tõendamiskoormust seaduses sätestatust erinevalt.

(3) Kui asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid on esitamata või neid on esitatud ebapiisavalt, teeb kohus menetlusosalisele, kes peab asjaolu tõendama, ettepaneku need esitada või kogub tõendeid ise. Ettepaneku tegemisel selgitab kohus, milliseid asjaolusid on vaja tõendada.

(4) Kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks.

Kirjandus: A. Pärsimägi, Hagimenetlus: hagi ja taotluste esitamine, 2011, lk 99–101; K. Viinalass, Menetlusosalise kaasaaitamiskohustuse ja uurimispõhimõtte vahekord halduskohtumenetluses. Magistritöö, 2010, lk 34–48; A. Aedmaa jt, Haldusmenetluse käsiraamat, 2004, lk 175–181; M. Kähri, Tõendamiskoormus maksumenetluses, Juridica 2004, nr 1, lk 53;